Pooleli olev filmiprojekt - Kurjuse vari    Filmi stsenaarium   „KURJUSE VARI“   Möödunud on 100 aastat, mille järel kuri maag kaotas talle pandud needuse. Ta on saanud tagasi kõik oma endised võimed. Nüüd plaanib ta kättemaksu vangistuses olnud aastate eest.    Ilm on veidi pilvine ja hämar. Maag on keset lagedat ala. Ta haarab oma võlukepi tugevalt kahe käega kinni. Kepi küljes oleval koljul hakkavad silmad punase valguskiirgusena hõõguma. Ta vehib kepiga paar korda ja lööb lõpuks selle tugeva matsuga vastu maad. Peale seda käib korraks üle üks tuule puhang nii, et maagi riietus lehvib tuule käes. Peale seda on korraks vaikus. Siis hakkab mitmest kohast maapind punaselt hõõguma. Nendest kohtadest hakkab zombisid välja roomama. Alguses tuleb maapinnale üks käsi, siis teine ja seejärel ülejäänud kehaosad. Neid tuleb mitmest kohast välja ja lõpuks liiguvad zombid rivvi nagu armee. Maag hakkab kohapealt liikuma ja koheselt asuvad zombid tema järel kuulekalt kaasa tulema.   Rüütel istub laua taga ja joob vahetevahel peekrist. Ruum on seest hämar ja seepärast põlevad paar küünalt laual. Ruumi paistab samas ka natuke päevavalgust pisikesest aknast. Rändrüütel võtab laualt oleva kellukese ja tilistab paar korda. Seepeale tuleb natukese aja pärast ruumi kuller. Kuller: Jah isand, millega saan aidata. Rüütel: Üks kiri oleks vaja kohale viia. Kuller noogutab pead ja vastab: Olgu! Rüütel annab kullerile laual oleva kirja, mida ta just enne vaatas. Rüütel: See kiri vii Meelis Manalale. Ta on üks mu vana hea sõber. Kuller küsib seepeale: Kas sellega on kiire? Rüütel: Jah, oleks hea, kui sa selle täna kindlalt kohale viiksid. Kuller noogutab arusaadavalt pead ja hakkab lahkuma ruumist. Rändrüütlil tuleb meelde järsku ja küsib: „Kas sa raha ei küsigi?“ Kuller pöördub tagasi ja lausub: „Oihh, täitsa meelest läks.“ Rüütel: Pole midagi, mul läks endal meelest, minu viga. Seejärel võtab ta raha kukru ja laseb veereda mõnel mündil pihu peale. Need annab ta kullerile. Kuller võtab need vastu ja lausub: „Tänan sind isand.“ Kuller paneb raha tasku ja lisab uhkelt: „Ma viin kirja kindlalt kohale!“ Rändrüütel: Tore! Kuller lahkub ruumist, kuid enne ukse sulgumist hõikab rändrüütel: „See on väga tähtis!“ Kuller, jäädes korraks pidama, kuuleb viimast ja lahkub seejärel. Uks sulgub.   Üks mees kõnnib mööda teed, samal ajal vilistades ühte laulu viit. Ta jõuab kahe hargneva teeni. Ta on väsinud ja ohkab korraks. Ta istub maha, et jalgu puhata. Natuke aega maas istudes, märkab ta kaugelt lähenevat kullerit. Kuller jõudis meheni ja küsib temalt: „Kas te tunnete Meelis Manala nimelist meest?“ Mees tõuseb maast püsti ja vastab tuusalt: „Mina see olengi, milles asi?“ Kulleril tuleb seepeale rõõmsam nägu pähe. Kuller: Lõpuks ometi leidsin ma õige mehe ülesse. Teile on kiri. Mees imestunult: Kiri mulle! Ma pole kirju saanud teab mis ajast saati. Kuller võtab põuest kirja ja ulatab mehe kätte ning ütleb: „See kiri olevat tähtis.“ Mees küsib imestunult endalt: „Mis see küll olla võib?“ Kuller: „Loe ja vaata ise.“ Kuller lahkub ning mees jääb kõva häälega kirja endale lugema. Mees: Hea vana sõber taas palun ma sult abi! Olukord on tõsine, zombid on Torila küla ründama hakanud. Viie päeva jooksul on sattunud rünnaku ohvriks ligi 10 inimest. Räägitakse, et selle kõige taga olevat mingi tundmatu maag. Segane on ka rünnakute põhjus. Ainus võimalus oleks maag hävitada. Loodan, et tuled mulle appi. Saame kokku Ora jõe sillal, homme keskpäeval. Kui tuled, võta oma sõjavarustus ühes! Ma loodan, et sa ikka tuled. Kohtume sillal Rüütel Thore von Ikle Jõudnud kirja läbi lugeda, voldib ta selle tagasi kokku ja paneb põue. Nägu on tal seejuures tõsine. Ta asub kohe liikvele, et oma sõjavarustus üles otsida.               Rändrüütel kõnnib mööda teed oma lossi poole. Seljatagant tuleb ka kuller tagasi, et kirja kohale jõudmisest teavitada. Alguses ta kõnnib ja siis vilistab. Rüütel märkab seda ja vaatab selja taha. Ta näeb kuidas kuller tuleb jooksujalu kaugelt ligidale. Ta ootab kuni kuller jõuab. Kuller on väsinud ja ta ähib veidi. Siis ütleb ta veel pooleldi hingeldades: „Kiri on kohale toimetatud.“ Rüütel: Tänan sind. Kuller: Pole tänu väärt.   Rüütel lisab seejärel: Oled praegu vaba, rohkem ülesandeid mul sulle pole. Kuller lausub see peale rõõmsalt: Olen alati teenistuses ja valmis täitma käske, ütle ainult kui vajad mu abi. Rüütel rõõmsalt: Ütlen, ütlen.               Mees, kes oli kirja läbi lugenud on nüüd oma sõjavarustuses ja ootab sillal kokkusaamist vana sõbraga. Ta istub sillal, sest ta on oodanud juba mitu tundi. Lõpuks näeb ta, et keegi läheneb sillale. See pole keegi muu, kui tema vana hea sõber. Sõdalane tõuseb püsti, et tervitada rüütlist sõpra. Sõdalane rõõmsalt: Ahoi vana sõber. Rändrüütel: Ahoi. Nad patsutavad üksteist sõbralikult. Sõdalane: Pole ammu näinud, kuidas elanud oled? Rändrüütel: Pole viga, ainult sellest ordust astusin välja, olen nüüd rändrüütel. Aitan ja abistan seal kus oskan. Sõdalane: Olgu. Rändrüütel: Kuidas ise elanud oled? Sõdalane: Tead pole väga vigagi, ainult et raha napib. Mis peamine, tervis on korras Rändrüütel: See on ju kõige tähtsam. Sõdalane: Ma lugesin kirja läbi, mille saatsid mulle. Räägi täpsemalt, mis toimub? Rändrüütel: ohkab. Lähme kõnnime, ma seletan. Mõlemad mehed astuvad sillalt maha ja alustavad metsa poole jalutamist. Rändrüütel: Noh, asi on siis selline. Torila külas toimuvad juba pikemat aega mingid imelikud inimeste tapmised. Mingid zombid tapavad neid. Üks vana mees oskas kõnelda, et kunagi olevat mingi maag pandud needuse alla. Mille pärast? Seda ei mäleta enam keegi. Too vanapäss arvab, et see maag on kaotanud nüüd selle needuse ja ta plaanib kättemaksu vangistuses olnud aastate eest. Ta seletas, et sada aastat on möödunud needusest ja nüüd ta jälle tegutseb. Kui me tahame oma küla rahvast ja juhuslikke möödaminejaid säästa zombide rünnakust, siis on ainuke reaalne lahendus maag lõplikult hävitada. Sõdalane: Mina olen igatahes nõus sinuga. Mina ei taha, et mingid zombid tapavad meie küla rahvast. Mina olen valmis võitlema. Rändrüütel: Tore, et mõistad mind. Tükk aega kõndinud ja juttu ajanud sõdalane märkab eemalt ühte vana suurt puud, mille otsa keegi end üles on poonud. Nad vaatavad korraks üksteisele otsa ja lähevad seejärel ülespoodud inimest vaatama. Vahepeal ütleb rändrüütel sõdalasele: Ma ütlen, siin toimub juba mõnda aega midagi imelikku. Pole ime, kui selle taga on see maag. Sõdalane torisedes: Ei usu mina seda. Mõni tolgus on lihtsalt end üles poonud. Keegi teine ikka seda teinud ju pole. Mõtle ise. Rändrüütel: Ei, ei. Vaata kuidas ta saab end nii üles puua. Tavaliselt on ju mingi pakk või pukk, mille pealt ohver end rippu laseb. Siin pole ju mingi jälge sellest. Sõdalane: Ah, ei tea mina. Rändrüütel: Mina lähen uurin igatahes seda asja lähemalt. Sõdalane läheb eemale ohvrist, sest teda ei huvita see üldse. Rändrüütel vaatab ligemalt seda ohvrit. Ohver liigub veidike tuule käes ja samal ajal ilmub surnu nägu nähtavale. Rüütel ehmatab selle peale ja taganeb, kuid komistab juurika otsa ja kukub selili. Seejärel kukub imelikul kombel poodu puuotsast alla ja ärkab ellu, ning kargab rüütlile kallale Zombi kägistab teda tugevalt, nii et ta peaaegu sureb kohe, kui keegi tead ei päästa. Samal ajal on ka sõdalane eemal ega jõua kohe sõbrale appi.…   Kohalik vibukütt on parajasti jahil ja sihib looma, kuid loom jookseb ära mingi karjatuse peale.  Ta vaatab ringi ja märkab küljepeal toimuvat. Ta otsustab lasta ja päästa võõra rüütli zombist. Ta tõmbab vibu pingule ja laseb.   Sõdalane küll jookseb rüütlile appi, kuid olukord on juba lahenenud, sest eemalt oli keegi zombi vibuga surnuks lasknud. Vibu oli läbistanud zombi pea. Zombi kukub surnuna selili, ega liiguta enam. Rändrüütel ja sõdalane pole veel taibanud, kes see päästja oli ja nad vahivad ümberringi.             Rändrüütel: Kes see oli? Sõdalane: Ma ei tea. Järsku ilmub võsavahelt vibukütt välja. Rändrüütel: Kas teie päästsite mu elu? Vibukütt: Jah! Rändrüütel: Tänan teid. Vibukütt: Aga ma ei saa midagi aru, mis siin toimus. Olin parajasti jahil ja järsku kuulsin kellegi karjatust. Vaatasin ringi ja nägin rüütlit, keda kägistas mingi imelik koll. Otsustasin lasta ja teid päästa. Sõdalane: Õieti tegid. Rändrüütel: Aga nüüd paluksin ma sult, et sa tuleksid samuti meie meeskonda. Me võitleme ühe kurja maagi ja tema zombide armeega. Vibukütt imestunult: Zombide armeega?             Rändrüütel: Just nimelt. Torila küla on hakanud ründama zombid. Nad on tapnud juba mitu inimest. Seepärast võitlemegi, et see probleem lahendada. Ainuke võimalus oleks see maag hävitada.             Vibukütt: Aga kas see koll oligi siis see zombi?             Rändrüütel: Arvan jah. See zombi, kes oli üles poodud ei olnud muud, kui üks maagi zombi, kes oli osavalt lõksuks tehtud. Meie seda ei teadnud ja jäimegi lõksu. Tänu teile ma pääsesin. Noh, kas nüüd astud meiega liitu, et hävitada see maag ja zombide armee?             Vibukütt: Muidugi astun ma teiega liitu. Olen ka ise ju pärit Torila külast. Imelik, et ma sellest varem midagi külarahvalt kuulnud pole.             Rändrüütel: Mis mehel ka nimeks siis on?             Vibukütt ulatab sõbralikult käe ja ütleb: Sailenos.             Rändrüütel teeb seda samuti ja ütleb: Thore von Ikle.             Kõrval olev sõdalane astub samuti ligemale ja ütleb: Meelis Manala. Sellega said kõik kolm meest tuttavaks, et asuda kurja maagi vastu sõdima. Rändrüütel võtab kotist kokku volditud kaardi ja teeb selle lahti. Rändrüütel: Mis me ikka niisama ootame!, asume asja juurde. Ma võtsin kaardi ühes. Kõik astuvad ligemale ja uurivad kaarti. Rändrüütel: See maag elab ühe küla jutu järgi ühe mäe tipus. Tõenäoliselt leiame ta sealt, et maag hävitada. Seda mäge kutsutakse Surnu mäeks. Praegu me asume siin ja peame jõudma siia (näitab näpuga). Mehed noogutavad arusaadavalt pead. Rändrüütel paneb peale ühist kaardi vaatamist kaardi kokku ja paneb tagasi kotti. Rändrüütel: Asume teele mehed. Kõik mehed asuvad liikvele rüütli käe viibatud suunas.   Nad kõnnivad mööda kitsast metsa teed üksteise järel. Rändrüütel on kõige ees ja vibukütt on viimane jälgides aeg-ajalt seljatagust. Nad on kõndinud juba tükk aega, kui järsku tuleb maa seest üks zombi käsi välja ja see haarab salaja viimase mehe jalast. Vibukütt ei suuda jalga liigutada, sest käsi tõmbab teda tugevalt maa alla. Esimesed liikuvad mehed ei märganud seda alguses. Alles natukese aja pärast vaatab sõdalane korraks üle õla ja märkab alles siis juhtunut. Sõdalane koputab rüütlile selja tagant õlale ja ütleb: Vaata ruttu, vibukütt on hädas. Lähme ruttu appi. Mehed tõttavad sõbrale appi. Rändrüütel: Kohe tuleme, pea vastu. Jalg on tõmmatud juba varba otsaga maasse nii, et napilt on zombi kätt veel näha. Sõdalane aitab vibukütti välja tõmmata, ning samal ajal virutab rüütel kahekäemõõgaga zombil käe otsast. Nõnda lendavad vibukütt ja sõdalane järsku tahapoole, sest äkitselt vabaneti haaravast käest. Äralõigatud käsi veel liigutab ja ta hüppab kiiresti tuldud teed tagasi. Käe auk kattub mullaga. Mõne verelärakad on veel maas. Vibukütt rändrüütlile: Tänan, et päästsid mu. Rändrüütel: Pole vaja tänada, enne päästsid sina minu. Vibukütt: Kurat, need zombid on tugevad. Mu jalg oli ikka päris tugevas haardes. Peale juhtunut jätkavad na üheskoos pikka teed Surnu mäeni. Tüki aja pärast küsib vibukütt: Kui pikk tee sinna mäeni on? Rändrüütel: Kindel on, et ühepäevaga jalgsi me sinna ei jõua. Tuleb teha ka ööbimisi ja puhkusi.             Vibukütt: Selge, egas midagi.   Mehed on kõndinud juba tükk aega, kui äkki ilmub nende ees nähtavale zombi armee. Neid on umbes kümme, kõigil pikad teravad puu kaikad. Seal samas on ka maag, kes võlukepiga näitab rünnaku suunda. Kepi liigutuse peale alustavad zombid tormijooksu meeste vastu. Nad jooksevad pikad kaikad ees nagu odadega. Mehed on paanikas ega oska sellist äkkrünnakut kohe kaitsta. Rändrüütel: Teen ettepaneku põgeneda tahapoole ja nad maha raputada kiire jooksuga. Sõdalane: Õige mõte. Ega me neile vastu eriti saa. Neid on nii palju. Vibukütt: Lähme juba. Nad jooksevad elu eest nii nagu jalad võtavad. Alguses jooksevad nad veidi tuldud teed mööda. siis pööravad nad rajalt metsa vahele. Rändrüütel: Minu järel. Kõik pööravad rajalt metsa vahele. Nad tormavad kui hullud. Teel jäävad neile ette puude oksad ja võsa. Tee peale jääb üks maha kukkunud puu, millest kõik erikombel üle hüppavad. Kõigest jooksevad nad läbi, taha vaatamata. Aga õnnetuseks jääb sõdalane ühe oksa taha keepi pidi kinni ja kukub pikali. Teised jooksevad teadmata edasi. Sõdalane karjub tagantjärele: Ma jäin neetud oksa taha kinni, kurat võtaks. Samal ajal kui sõdalane sakutab oksa taha kinni jäänud keepi, märkab ta tagant tulevat zombi armeed. Teised mehed karjuvad tasemalt: Tee ruttu, zombid tulevad juba. Lõpuks ta vabaneb ja jookseb teistele järgi. Teised mehed on juba ühte lohku peitu hüpanud ja sõdalane teeb seda samuti. Rändrüütel vaatab korraks üle lohu ääre ja lausub: Persse, nad on juba siin samas. Vibukütt paanikas: Mida me teeme? Rändrüütel: Me peame end kuidagi varjama. Vibukütt: Aga kuidas? Sõdalane: „Ma tean,“ ja viskab keebi kõigile peale. Rändrüütel tuleb keebi alt välja ja viskab paar pihutäit lehti veel katteks peale ning roomab tagasi keebi alla. Selleks ajaks on zombid jõudnud nende kõrvale. Zombid  peatuvad korraks ja vaatavad ringi, mille järel jooksevad nad edasi. Mehed on veel tükk aega vait ega liiguta kuni sõdalane ütleb tasa: Nad on vist läinud. Seejärel tulevad kõik keebi alt välja. Rüütel: Me vist saime neist lahti, pääsesime üle noatera. Sõdalane: Nüüd me vähemalt oleme näinud, kellega meil võidelda tuleb. Vibukütt: Jah! Vahepeal on juba pimedaks läinud. Vibukütt: Öö hakkab saabuma. Teen ettepaneku laager üles lüüa ja puhata. Või mis te arvate. Rändrüütel: Õige mõte. Lähme otsime lõkke jaoks materjali. Nad otsivad lõkke jaoks hea koha ja toovad tule jaoks hagu.   Tükkaega hiljem on lõke püsti ja kõik istuvad ümber tule. Ilm on veelgi pimedam kui enne. Maha on laotatud ka kuuseoksad, mille peal nad istuvad ja kavatsevad magada. Rändrüütel võtab kotist kaardi ja laotab selle laiali. Rändrüütel: Tahaksin teada kus me üldse asume. Me läksime natuke tuldud teed tagasi, siis pöördusime umbes sellest kohas metsa vahele. Arvan, et jõudsime kuhugi siia. (Kõik mehed vaatavad kaardi pealt mida rüütel seletab).             Sõdalane: Mina ei oska midagi öelda, eks sa ise tead seda kaarti paremini.             Vibukütt: Nojah, aga kuidas me võitleme nende zombide vastu ikka? Neid on ju nii palju.             Rändrüütel: Ma tõesti ei tea.             Sõdalane üleolevalt: Siin ei ole muud midagi kui lihtsalt täiega võidelda nii kuis oskame.             Rändrüütel: Proovime nii jagada, et iga mees võtab ühe zombi. Vibukütt!             Vibukütt: Jah!             Rändrüütel: Sina lase vibuga kaugemal olevaid zombisid. Meie võitleme lähivõitluses.             Vibukütt: Selge. Sõdalane: Loodame, et selline võitlus taktika on sobiv. Rändrüütel: Loodame.               Samal ajal luusib üks zombi metsavahel ringi. Meestel pole sellest aimugi. Maag oli saatnud luuraja, et teada saada kus mehed parajasti viibivad. Zombi vaatab ja kuulab natuke aega pealt ning seejärel põgeneb. Tuli jääb põlema ja soojendama mehi. Nad on tule ümber pikali.             Sõdalane: Mina lähen igatahes magama.             Rändrüütel: Õige mõte, tuleb end korralikult välja puhata, kes teab mis homme ees ootab. Igaüks sätib end omamoodi magama, sõdalane viskab endale keebi peale, teised mehed jäävad lihtsalt ilma katteta.                         Hommik on käes. Mehed veel magavad. Lõke on kustunud, kuid suitseb veel veidi. Veidi rahutu on vibukütt kes näeb halba und. Ta näeb unes, kuidas üks zombi ründab teda kaikaga näkku. Sellepeale ärkab ta karjatusega ülesse. Suure lärmi peale ärkavad ka teised. Rändrüütel: Nägid halba und või? Vibukütt: jah! Nad tõusevad ja alustavad söömist. Sõdalane pakub lahkelt leiba ja rüütel annab veepudelist juua. Pärast söömist vaatavad nad kaarti kuhu edasi minna.             Rändrüütel: Mõtlesin veel eile marsruudi üle. Arvan, et peame kusagilt siit üle jõe saama, sest kui me seda jõge mööda edasi lähme, siis jõuame väga kaugele selles mäest. Vibukütt: Nojah, peame siis leidma mooduse, kuidas kuivalt üle jõe pääseda. Rändrüütel: Mis meil muud üle jää. Asume liikvele vast. Sõdalane: jah!               Mehed on jõudnud jõe äärde ja kõnnivad mööda jõge. Tükkaega edasikõndides märkavad nad ühte mahakukkunud puud, millest üle pääseda.             Vibukütt: Vaadake, seal on üks mahakukkunud vana puu, millest üle saaksime.             Rändrüütel: Lähme! Nad jõudsid puuni ja kõnnivad ükshaaval üle. Jõudnud üle, lähevad nad edasi. Rändrüütel võtab kaardi välja ja vaatavad jälle kus nad asuvad.             Rändrüütel: Oleme kuskil siin. Näete, see on see jõe käänak. Kõik vaatavad rüütli näpu suunas.             Sõdalane: Jah, Tõesti oleme siin. Oled meid ikka õiges suunas viinud.             Rändrüütel: Eks ma püüa. Peale kaardi vaatamist paneb rüütel kaardi taas kotti ja nad liiguvad edasi. Nad jõudsid ühele lagedamale alale. Kõik liiguvad väsimusest nina maas. Äkitselt jääb seisma rändrüütel ja teised kõnnivad talle tagant otsa. Teised küsivad: Miks seisma jäid? Rüütel: Vaadake ette, ees on meil vastas suur zombi armee. Sõdalane: Mida me teeme? Rüütel: „Võitleme,“ samal ajal tõstes mõõga taevapoole ja karjudes: „Võitleme nagu mehed.“ Mehed jooksevad karjudes rünnakule. Zombidel on kaikad, millega nad ründavad. Sõdalane kaitseb end esmalt kilbiga, siis aga virutab sõjanuiaga. Vibukütt laseb kaugemal olevaid zombisi. Rändrüütel võitleb mõõgaga. Ta lööb vahetevahel mõõgaga päid otsast. Mõnele annab lihtsalt mõõga tagumise otsaga vastu nägu. Zombisi langeb palju, kuid mõned on visad ja tõusevad maast, et võidelda veel. Sõdalane keerutab sõjanuia ja annab vihaseid matse vastu zombisid. Ühest kohast tuleb kaks zombit korraga, mõlemal kaikad käes. Rändrüütel kasutab võimalust ja annab eesolevale zombile jalaga löögi nii, et zombi lendab taga olevale zombile kaika otsa. Kaigas läbistab zombi keha ja mõlemad kukuvad pikali. Tagumine zombi tuleb püsti ja ründab ilma kaikata, sest kaigas oli jäänud esimesele zombile rindu kinni. Rüütel virutab seekord mõõgaga ründajal pea otsast. Zombi kukub surnuna maha ja pea lendab sõdalase juurde. Sõdalane virutab suurest vihast ära lõigatud pead sõjanuiaga, ise samal ajal vandudes. Sõdalane: Kuradi tõbras! Peale seda lõppeb ka rünnak ja kaugemal olevad zombid otsustavad rünnaku jätta ja põgeneda. Mehed näevad ka rünnaku lõpus kaugel olevat maagi, kes samuti lahkub võitlusplatsilt. Vibukütt: Vaadake, seal on see kuramuse maag. Ma lasen teda. Vibukütt otsustab lasta maagi, kuid maag haihtub ja nool lendab tühjalt puu sisse. Kõik mehed on imestunud. Vibukütt küsib: Kuidas ta seda veel tegi. Rändrüütel: Teaks ma isegi. Sõdalane: Nüüd on teada, tal on mingid erivõimed. Vibukütt: See veel puudus.   Nad on jõudnud hämarasse kuusemetsa. Puud on vanad ja maapinda katab lokkav roheline sammal. Rüütel: Ma olen sellest võitlusest ikka päris väsinud, oleks vaja natuke puhata või mis? Sõdalane: Oleks jah, lähme istume sinna kivi peale ja puhkame. Mehed istuvad suurele kivile. Kaks meest joovad ja samal ajal räägivad omavahel. Nad vaatavad kaarti ja arutavad.             Rändrüütel: vaatame kaarti kus me asume. Minu arust ei tohiks enam mägi kaugel olla. Umbes pole päeva tee, kui midagi takistavat ei juhtu.             Sõdalane: Loodame! Olen sellest rännakust ja võitlusest tüdinud. Tahaksin juba kodus olla.             Rändrüütel: Ma ise ka igatsen oma lossi järele. Tahaksin, et see maag oleks juba hävitatud ja küla zombidest puhas.             Sõdalane: Mina ka. Vibukütt on sootuks omas mullis, ta seisab püsti ning imetleb loodust ega pane teiste juttu üldse tähele. Vahetevahel ulub öökull kuskil kaugustes ning mets mühiseb suurest tuulest. Järsku märkab vaatleja kaugel puudevahel kedagi liikuvat. Jälgides teraselt, märkab ta mitmest suunast lähenevaid zombisid. Kaaslased, kes istuvad kivil pole märganudki lähenevat ohtu. Nad on rõõmsad ja räägivad omavahel. Samal ajal küsib sõdalane vaatlejalt: Mis sa seal nii hoolega vaatad? Vibukütt vastab: Zombid kavatsevad meid jälle rünnata. Sõdalane: Kus kohast? Ta kiikab vibukütti jalgade tagant ja näeb, kuidas zombid lähenevad. Sõdalane: Perse! Mehed tõusevad kivilt ja valmistuvad kaitseks. Zombid on lähenenud mitmest suunast, seetõttu ei jää muud üle kui olla kivil edasi ja võidelda seal. Iga mees haarab oma sõjarelva ja kaitsevad kivil eri külgi.             Rändrüütel: Kaitseme eri külgi. Nad on selitsi tihedalt koos ja juba võitlevad esimeste kohalejõudnud ründajatega. Vibukütt laseb tihedalt nooli vaenlase vastu. Teised kaks vehivad mõõga ja nuiaga. Lahing on äge ja kuskile pole võimalik kivilt minna. Mõned vaenlased kaotavad mõõgahoobist pea, teise saavad surmavaid hoope sõjanuiaga vastu pead. Lahing on kestnud juba tükk aega, kuid lõppu ei näi tulevat. Kuid üks kõrvalisem suund on jäänud silmamata ja sealt on haaranud üks zombidest vibukütti jalast. Seepeale annab vibukütt teise jalaga löögi kannaga näkku. Zombi kukub pikali ja rüütel torkab mõõgaga kõhtu. Pärast seda ründab teisest suunast zombi kaikaga sõdalast. Sõdalane kaitseb end sõjanuiaga, kuid kett keerdub kaika ümber ja zombi kisub nuia käest.             Sõdalane: Kurat! Zombi ründab uuesti, mille peale sõdalane haarab kaikast ning tõstab ta ülesse ja viskab vastu puud. Zombil murdub selgroog suure praksuga.             Sõdalane endamisi: Noh, nüüd said nii, et vähe. Peale seda hüppab sõdalane kivilt maha, et oma sõjanui tagasi saada. Teel jääb talle ette üks zombi keda ta osavalt materdab. Peale zombi kahjutuks tegemist võtab ta oma sõjanuia ja keerutab seda vihaselt ning karjub. Peale rünnaku vaibumist järele jäänud kaks zombit hakkavad kartma ning põgenevad. See peale ilmub välja ka maag, kes põgenejaid takistada püüab. Zombid ei reageeri sellele ja jooksevad teises suunas edasi. Maag on raevunud ja laseb võlu kepiga. Plahvatusest kaotab üks zombi jala ja lendab surnuna maha. Teine zombi põgeneb ja pääseb. Peale seda pöördub maag meeste poole ja tahab neid samuti lasta. Maag märkab kuidas vibukütt on teda sihikule võtnud. Maag seisab paigal ning teised mehed hüüavad: Anna talle! Vibukütt tahab lasta, kuid maag jookseb minema äkiliste kiirendustega just kui imeväel. Vibukütt tahab lasta aga otsustab siiski mitte lasta. Ta laseb vinnastatud vibu tagasi ja paneb noole kotti. Kõik mehed on hämmingus.             Sõdalane: Tal on ikka sellised võimed, et ma kohe ei oska midagi öelda.             Vibukütt: Jumal teame, kas me siit üldse veel elusalt pääseme.             Rändrüütel: Jumal kaitsku meid.   Mehed on jõudnud mäeni kus maag elab. Nad kõnnivad mäest üles. Mägi on küllaltki kõrge ning seepärast teevad nad poolel mäel peatuse, et puhata. Rändrüütel: Teeme puhkuse mehed. Mehed istuvad maha ja joovad väheke vee pudelist. Peale puhkust alustavad nad ronimist mäe tippu edasi.             Sõdalane: Lähme edasi vast nüüd.             Rändrüütel noogutades: Jah! Lähme. Lõpuks nad jõuavad mäe tippu. Nad on väsinud ja hingeldavad. Esimesena ütleb rändrüütel: Oleme kohal. Esmapilgul vaatavad nad ringi ega märka ühtegi vaenlast. Kõik on rahulik. Kaks meest lähevad järsku närvi ja hakkavad rändrüütlit süüdistama, et läksid ilma asjata mäetippu. Sõdalane: Kus see maag siis sinu arust on? Rändrüütel: Ma ei tea, peame olema valmis. Vibukütt: Kuradi, kurat, oleme oodanud juba tükk aega. Mitte mingit märki vaenlasest. Sa vedasid meid ilma asjata selle neetud mäe otsa. Sõdalane: Kuradi valetaja selline. Rändrüütel: Ega mina ka ju täpselt ei teadnud, et siin pole midagi. Üks külamees rääkis ainult, ma arvasin et see on tõsi jutt. Sõdalane: Valetaja raisk. Nad tülitsevad tükk aega, kui järsku ilmuvad vaenlased, kes ründama asuvad.             Vibukütt: Olgu mehed, lõpetame selle tüli, vaenlased asuvad meid kohe ründama. Koheselt lõppeb meeste vaheline tüli, nad haaravad oma sõjariistad ja hakkavad võitlema. Samal ajal võideldes zombidega, märkavad nad ka maagi, keda nad hävitama tulid. Vibukütt: Teie võidelge zombidega, ma võtan maagi. Ta võtab kotist noole ja asetab vibule ning laseb maagi suunas. Samas võitlevad teised mehed ja katavad vibukütti. Nool lendab magi poole, kuid ta kaitseb end võlukepiga. Nool jäi kepi külge. Maag tõmbab noole ära ja viskab maha. Vibukütt tahab teha teist lasku, kuid nooled on õnnetuseks otsas.             Vibukütt: Pagan! Nooled on otsas. Nüüd on ta täiesti kaitsetu. Maag laseb oma võlukepiga.             Vibukütt: Kurat! Punane kiir lendab meeste suunas ja jõuab vastu maad, mille järel toimub plahvatus. Mehed lendavad lööklainest laiali. Maasse oli tekkinud suur auk. Kõik mehed on maas pikali ja uimased. Esimesena tõuseb maast vibukütt, kes on raevunult vihane. Maag ei märka seda, sest ta on just lahkumas, arvates et kõik mehed said surma. Maag on kuristiku äärel ja naerab võidurõõmust. Vibukütt võtab oma väikse mõõga ja viskab täiest jõust maagi suunas. Mõõk lendab maagile selja sisse kinni. Maag koperdab natuke ja seejärel kukub kuristikust alla. Kõik mehed jooksevad vaatama, kas maag sai tõesti surma. Nad vaatavad pea alaspidi kalju servalt alla. Nad tõusevad püsti ja vaatavad selja taha. Nad näevad kuidas viimased zombid tahavad rünnata, kuid surevad järsku iseenesest. Rändrüütel: Nüüd on lõpp sellel. Maag on surnud, me oleme võitnud. Kõik karjuvad võidurõõmust.   FILMI LÕPP!